NÕMME JAZZ
 
  Avaleht     FESTIVAL 2013     KONKURSS 2013     Arhiiv     Toetajad     E-kaart     Admin     Muusikateenus     Kontakt  
  Arhiiv
  »  I Festival 2000
  »  II Festival 2001
  »  III Festival 2001
  »  IV Festival 2002
  »  V Festival 2003
  »  VI Festival 2004
  »  VII Festival 2005
  »  VIII Festival 2006
  »  IX Festival 2007
  »       kava 2007     
  »       esinejad 2007     
  »       galerii 2007     
  »       artiklid 2007     
  »            Jazzkaar          
  »            Nõmme Sõnumid          
  »            Postimees          
  »            Eesti Päevaleht          
  »  X Festival 2008
  »  XI Festival 2009
  »  XII festival 2011
  »  XIII Festival 2012
  »  KONKURSI arhiiv
  »  Uudiste arhiiv


Jazzkaar


 

Nõmme Jazz äratas ellu klassikuid ja näitas uusi suundi

 

 

“Klassikud on tagasi” – miks mitte ei võiks just nii kõlada tänavust Nõmme Jazzi iseloomustav hüüdlause, kui kolme päeva jooksul toimunust kõige tähelepanuväärsem välja noppida. Kui peaesineja Raimonds Pauls lähenes oma kontserdil baroki suurkuju Bachi loomingule aupaklikult, siis trio Novikov-Unt-Melvin käisid klassikaliste heliloojate ja nende loominguga ümber hoopis julgemalt. Tegelikult näitas 2007. aasta Nõmme Jazz mitut erinevat nägu ja pakkus nii vanemat kui ka täiesti uut muusikat.

 

Tuledesäras Glehni loss oma tõeliselt gootiliku õhustikuga tervitas kolmapäeval Nõmme Jazzi avakontserdile tulijaid meeldiva muusikaelamusega – Ukraina kontsertpianist Vjatšeslav Novikov kohtus Eestis elava USA trummari Brian Melvini ja Toivo Undiga ning koos mängiti klassikalisi palu džässilikus võtmes. Klassika töötlemine džässiks nõuab kindlasti päris suurt julgust ning tähendab samas ka vastutust. Kui hea džässi tunnusjooneks loetakse seda, et kuulaja ei tunne mängitavat lugu ära, siis klassika eeldab partituuris kirjas oleva võimalikult täpset edasiandmist. Neid kaht poolust suudavad ühendada vaid väga andekad muusikud.

 

Side klassikalise muusikaga muutus mitmel korral tegelikult üsna hapraks ja piirdus vaid paari “kohustusliku” fraasi ettemängimisega, misjärel siirduti juba improvisatsiooni pärusmaale. Mõnele tõsiusklikule Schuberti või Bachi muusika austajale võis see tunduda kui kreemitort, mida kirsi asemel kroonib heeringas. Džässifännidele pakkus aga viis, kuidas kolmik Euroopa muusika parimate õitega on ümber käinud, sügavat naudingut.

 

Bach oli teemaks ka laupäevasel grandioossel põhikontserdil, kus peategelasteks Läti populaarseim helilooja Raimonds Pauls, lõunanaabrite paljukiidetud noortekoor Kamer ja noor andekas vokalist Intars Busulis. Tavatus kohas, ruumikas Hortese aianduskeskuses Tallinna serval avanes publikul võimalus tutvuda kahesuguse Raimonds Paulsiga. Kõigepealt Paulsi kui hästi klassikat valdava klaverimängijaga. Ja alles siis selle Paulsiga, keda Nõukogude ajal üles kasvanud põlvkond teab, tunneb ja armastab – estraadihelilooja Paulsiga.

 

Kui esimene sett koosnes Johann Sebastian Bachi palade tõlgendustest, millele koor lisas vägevust ja ajastu hõngu, siis kontserdi teises pooles mängis maestro džässtrios koos Toivo Undi (bass) ja Maris Briezkalnsiga (trummid) koori saatel oma tuntumaid poplugusid. Kõlasid nostalgilised, kahtlemata kaunid meloodiad, mille väärtust tõestab juba see, et nad on ajaproovile vastu pidanud. Oli vahva ekskursioon ajalukku, olgugi et see, mis omas ajas oli avangard, täna ilmselt seda enam ei ole.

 

Tim Milleri trio etteaste oli Paulsiga võrreldes otsekui teiselt planeedilt. USA noorema põlvkonna kitarrist Miller, Brian Melvin löökpillidel ja Mihkel Mälgand bassil esitasid enamjaolt Tim Milleri enda romantilist ja väljendusrikast, kergete džässroki sugemetega loomingut. Vahepalana ka ühe biitlite loo “All My Loving” ning suurepärase idamaiselt kõlava pala “Boatsong” Brian Melvini sulest. Viimast interpreteeris Miller elektrikitarril nii hästi, et jäi mulje, nagu oleks tegu juba nüüdisaegse džässistandardiga. Tim Miller on džässi jaoks kindlasti tulevikunimi, kellest võib saada absoluutsel maailmatasemel muusik ning kelle esinemist Nõmme kultuurikeskuses võime aastate pärast uhkusega meenutada. Mihkel Mälgandki ei jäänud kahest meistrist sammugi maha.

 

Pigem mainstream-džässi poole kaldus saksofonist Siim Aimla kvartett FinEst, kus Aimlale ja bassist Ara Jaraljanile lisaks mängisid veel noored soomlased Aleksi Tuomarila (klaver) ja Tuomas Timonen (trummid).  

 

Ja muidugi need unustamatud jämmsessioonid. Reedel juhatas varaste hommikutundideni kestnud jämmimisel vägesid Itaalia pianist Roberto Magris, kes kaheksa aastat tagasi esines Jazzkaarel. Laupäeval oli aga kohal valdav enamik muusikutest, kes ka suvise Pori Jazzi lõpujämmi meeldivaks mängisid – Soomes elav Gruusia imeviiuldaja Vitali Imereli, karismaatiline Iisraeli päritolu klaverivirtuoos Leonid Ptashka, pikaajalise kogemusega trummar Reijo Laine ja Pori Jazzi peakorraldaja, bassist Jyrki Kangas. Sild väga tuntud ja tunnustatud Pori festivali ning mitte veel nii tuntud Nõmme Jazzi vahel oli loodud. Seda, et Nõmme Jazz soomlastele korda läheb, tõestas ka mitme Soome džässiajakirjaniku ja – fotograafi kohaolu.

 

Ivo Heinloo

Jazzkaar

 

 



NÕMME JAZZ 2019 - Gsm: +372 5145 745